Teaduslik nimetus: Bos taurus
Perekond: veislased
Levinumad nimed: karvane lehm, Šoti mägiveis, Scotch mägiveis, mägiveis või lihtsalt mägilane
Toitumine: herbivoor, st sööb peamisel rohtu, puulehtehti ja lilli
Päritolu: Šotimaa
Sobivaimad karjatusalad: mägised ja niisked rohumaad
Turja kõrgus: 0,9-1,1 m
Keskmine kaal: 400 – 1000 kg
Jooksukiirus: 40 km/ h, eelistab siiski seista ja mõtiskleda või tasakaalukalt sammuda
Elustiil: karjaloom
Keskmine eluiga: 15-22 aastat
Poegade arv: korraga sünnib üks vasikas
Suurimad ohud: inimene, hunt, koiot
- 1885. aastal loodi mägiveiste register, mis tähendab, et mägiveis on ametlikult maailma vanim veisetõug.
Alguses oli mägiveiseid kahte tõugu. Väiksemakasvulise musta värvi Põhja-Šotimaal elavat tõu nimeks oli Kyloe. Suuremad, enamasti punaka värviga sarvikuid nimetati Highlands of Scotland. Täna peetakse mõlemaid tõutüvesid üheks tõuks – Highland.
Kariloomade rühma nimetatakse üldjuhul inglise keeles “herds” (kari), mägiveiste karja nimetatakse “fold” (kooslus, tugeva karja instinktiga).
Šoti mägiveised on väga kohanemisvõimelised. Nad saavad hakkama pakasega, rajuvihmaga, tormituulte ja niru taimestikuga maal. Mägiveised on tuntud mägironimise oskuste poolest, on vastupidavad, nutikad ja jõulised.
Nende pealiskarv on pikk ja kare (üle 30cm pikk), aluskarv aga lühike ja pehme. Kahekihiline karvastik toimib loodusliku isolaatorina ja kaitseb neid pakase, tugevate vihmasadude ning tugeva tuule eest.
Tänu lund ja vihma hülgavale karvkattele ei vaja mägiveised suletud varjualust. Nad tunnevad ennast kõige paremini vabas looduses, sõltumata ilmaoludest. Paljud teised tõud ei suuda ellu jääda sellistes tingimustes, mida mägiveised naudivad. Nii võib mägiveiseid kohata ka Alaskal ja Skandinaavia põhjapiirkondades.
Palava ilmaga laseb mägiveis oma pikad karvad maha ja lühikarvalisena saab ta edukalt hakkama ka Austraalias ja Uus-Meremaal.
Teised veisetõud toodavad rasvakihti, et hoida sooja. Liigne rasv salvestatakse nahaalusesse kihti ja see kaitseb neid käreda külma eest. Mägiveised ei pea sellist kaitsekihti koguma. Seetõttu nende söödahulk ei tõuse ka ka -27,8 kraadi juures, samas teiste veiste sööda tarbimine kasvab juba 0 kraadi juures. Seetõttu on mägiveiste liha lahjem kui enamikel teistel veisetõugudel.
Tänapäeval ongi Šoti mägiveise liha hinnatud just lahja, õrna ja küllsulikuma maitse poolest.
Mägiveise karv on tavaliselt oranžikat tooni, kuid on ka musta, punase, kollase ja ka valge kasukaga mägiveiseid. Vahel on mägilased ka mitmevärvilised.
Mägiveised on tuntud oma pikkade ripsmete poolest, mis teevad neist tõelised “võrgutajad”. Ühelgi teisel maatõugu veisel ei ole selliseid.
Mägiveise piima rasvasisaldus on väga kõrge. Kui teistel veisetõugudel jääb piima rasvasisaldus vahemikku 2,5-4,5%, siis šoti mägiveise piima rasvasisaldus on üle 10%.
Kõikidel täiskasvanud šoti mägiveistel on suured sarved, mis aastatega aina võimsamaks kasvavad. Sarvede kasutamisel on mägiveised väga oskuslikud. Sarvedega saavad nad heinapalli lahti harutada, puuoksi alla painutada ja ennast sügada. Ka omavahelises suhtluses kõlksutavad nad aeg-ajalt sarvi kokku ja kutsuvad üleannetuid vasikaid korrale. Kuid seda kõike tehakse leebelt ja ettevaatlikult.
Vaatamata oma hirmuäratavale välimusele, on mägiveised väga sõbralikud. Ka omavahel nad ei tülitse, sest karjas on hierarhia väga selgelt paika pandud. Küll aga on nad oma laste suhtes väga kaitsvad. Seepärast ole ettevaatlik kui kohtad veiseema oma vasikaga.
